Ahnus on halb nõuandja äriplaani koostamisel

Kinnisvaraarendajate juures hakkab silma uus trend – võlgu jäämine (loe pikemalt SIIT ja SIIT). Kinnisvaraettevõtete maksuvõlad on mitmekordistunud ja võlgujäämine äripartneritele kasvab pea samas tempos.

Äripäeva hinnangul on sellise nähtuse põhjuseks kõige lihtsam ahnus. Õigemini – liigne ahnus, mis paneb unustama mõistuse hääle ja teeb pimedaks riskide suhtes. Just elementaarsete ohtude tähelepanuta jätmine ning nagu tänasest artiklist näha ka liigne, põhjendamatuks osutunud usaldus partnerite suhtes, on hakanud ringiga tagasi jõudma. Kui ei käivitu plaan A, ega plaan B-gi, hakkab vaikselt hing kinni jääma kuhjuvast võlakoormast, surve iga hinna eest müüa suureneb, kuni loodetud lihtsa kasumi asemel tuleb kõik energia suunata üldse ellujäämisele.

Võlgu jäävad nõrga ärimudeliga ettevõtted, ütleb Creditinfo juht Alar Jäger tänases lehes. Tugevama reaalsustajuga projekte alanud võlgujäämise võidujooks ei puuduta. Linnades ja maal ruumi on, inimestel raha on ja hindadel on ruumi veel kasvadagi. Tugeva ja nõrga ärimudeli erinevus tuleb tõenäoliselt ahnuse osakaalust projektis.

Võrreldes kümnenditaguse kinnisvara­ajastuga Eestis, peamiselt Tallinnas, on märgata muutusi mitmes parameetris, mille eiramine võib valusalt kätte maksta. Esiteks on klient valivam. Rohkem küsivad ostjad kinnisvarale ligipääsu, panipaikade ja viimistlustaseme kohta. Lihtsalt paberil või kodulehel kujundatud meeleolureklaam kombinatsiooniga päikesest, loodusest, kesklinna/merelähedusest ja samas privaatsusest ei ole piisav. Klient uurib rohkem ja kui kahtleb, läheb edasi. Ka tehniliste ja tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole ostja nõus enam lihtsalt sellega, mis antud ehitaja suudab, vaid nõuab seda, mida parimad suudavad. Teda huvitab vähe, et arendajal oleks tehingut vaja nüüd ja kohe.

Minevik pääseb mõjuma

Üha enam maksab arendaja usaldusväärsus ja ehitaja töö kvaliteet. Eelmises arendusbuumis osalejate kvaliteet või selle puudumine on nüüdseks selge ja see väljendub nende arenduste müügiedukuses. Uued tulijad, kellel varasemaid projekte oma kvaliteedi tõestamiseks näidata ei ole, peavad töödega kaugemale jõudma, mis tähendab, et enne müügitehinguni jõudmist tuleb teha rohkem kulutusi. Üldjuhul tuleb seda teha laenurahast ja/või jääda võlgu, millest ongi jutt.

Võlakoorma suurim nuhtlus ongi see, et ta kipub avaldama survet kõigele, mis lõpuks müüki hakkab raskendama ja nii ongi raske sellest ringist välja rabeleda. Nii võib olla surve loobuda mõnest esialgu plaanitud vaimukast kujundusdetailist või kasutada odavamaid materjale, lahendusi ja allhankijaid ning langetada hinda. Kliendid, kes vaatavad ringi rohkem kui varem, paraku märkavad selliseid detaile.

Samas ei tähenda võlgujäämine põrumist. Võlad arendustegevuse mingis etapis on tihti paratamatus, millega suured tegijad lihtsalt vanast rasvast toime tulevad, projektipõhistel tegijatel sellist varu ei ole ja nii peab aktiivne müük projekti päästma.

Tõenäoliselt mõni arendusprojekt kõrbeb ja mõnele arendustegevusse hurraaga hüpanud kullakaevurile võib jala taha panna omaenda ahnus. Arvata võib, et alustatud arendused viiakse kas oma jõududega või kogenud tegijate kaasabil lõpuni ning juba tehingusse jõudnud ostjatest ei saa süütuid kannatajaid.