Madis Sarik: „Kui Rae valla suhtarvudest räägin, arvatakse, et olen mingid numbrid segi ajanud.“

Rae valla vallavanema Madis Sarikuga tuli juttu valglinnastumisest ja sellest, mida valla elanike arvu plahvatuslik kasv kaasa toob. Muidugi on rõõm näha, et nii paljud inimesed näevad just Rae valda kohana, kuhu kodu rajada, aga vallale toob see kaasa ka üksjagu kohustusi. Vanaaegset ütlust, et küla kasvatab lapsed, võtab Madis Sarik tõsiselt ja leiab, et valla lastele kooli- ja lasteaiakohtade tagamine on üks tähtsamaid kohustusi, mida vallal täita tuleb. Kuidas sel rindel edenetakse?

Madis Sarik: Koolid ja lasteaiad ongi tõepoolest need, millest on piirkonnas kõige suurem puudus. Me just ehitasime kaks kooli peaaegu korraga – Järveküla ja Kindluse kooli. Kindluse kool oli teatud mõttes rekordiline – maa kättesaamisest kuni õpilaste sissepääsemiseni kulus kolm aastat. Tavaliselt kulub pool sellest ajast planeeringute jm peale, meil käisid kõik asjad paralleelselt. Muidugi oli hea kaht kooli järjest ehitada, kindlasti sai vigadest õppida jne, aga tulemus on uhke – ma arvan, et Kindluse kool on Eesti kõige vingem kool.

Ja veel – me oleme ju ehitanud oma viimased koolid ka kogukonnakeskustena – koolide aulad on ju meie kontserdisaalid. Ja me liigume selles suunas, et kasutust leiaks ka võimlad, spordisaalid, tööõpetuse klassid ja muud ruumid, et ei oleks nii, et kell kaks päeval pannakse koolimaja kinni. Paraku on selleks aga personali vaja ja see on samuti kulu, ent täna liigume selles suunas ja see, et me niisugust asja teeme, on kinnisvaraarendajale ju puhas boonus. Ka pargid, skate-pargid, mänguväljakud ja muud – neid saaks kõike palju rohkem ja palju paremini teha, aga meie põhirõhk finantseerimisel läheb haridusasutustele ja teede korrashoiule.

Praegu on küsimus, kas me peame hakkama juba uut kooli planeerima? See on möödapääsmatu! Rae vallas on kombeks ehitada iga nelja aasta tagant üks 800 kohaga põhikool. Riigigümnaasiumi me oleme ise väga tahtnud. Täna oleme aga olukorras, kus riik paneb omalt poolt 3-4 miljonit, meie paneme 7,5 miljonit kooli ehituse peale. Meil on gümnasiste kolm korda rohkem, kui see kool mahutab. Meie ehitame spordikeskuse, rajame vee- ja kanalisatsioonitrassi jne. Täna on mure, et regionaalsete toetustega on kuidagi väga hiljaks jäädud. Kümne aastaga on ehitatud kaks lasteaeda, üks 240 ja teine 120 kohaga. Kui teiste valdadega sellest juttu tuleb, siis nad arvavad, et ma ajan mingid numbrid segi.

Teine probleem on õpetajate palk – meil lõpeb kohe Sõnajala lasteaia ehitus, märtsist saaks lapsed sisse minna, aga meil ei ole kusagilt personali võtta. Sotsiaalne ettevõtlus ei ole samuti Rae vallas väga kanda kinnitanud, nt eralasteaedu võiks palju rohkem olla, vald ju toetab seda!

Seda on küsitud, muidugi, ja ma saan aru, et põhikool peaks olema kodu ligidal, aga kas gümnasist peab ikka 100 m kodust kooli jalutama? Kuidas see iseseisvus siis kasvab ja millist kvaliteeti me anname? Praegu me ei saa aga selle peale enam mõeldagi, sest riik teeb meile Rae riigigümnaasiumi ja meie lepingus seisab, et pärast seda me kaotame oma gümnaasiumi ära ja ise enam keskharidusega ei tegele. Ma väga loodan, et see nii läheb, ja ma olen suur rakenduskeskhariduse pooldaja, praeguseks oleme alustanud koostööd ka Tallinna Ülikooliga, et natuke teaduspõhisust ka juurde pakkuda, ning arutame ka mikrokraadide tegemise võimalust ja ametnike koolitust. Meie valla vajadused on paljude teiste omadest suuremad ja me oleme nii mõneski asjas võtnud eestvedaja rolli.

Rae valla inimeste arv on kümne aastaga u 50% kasvanud, järgmine omavalitsus on teisel kohal 26%-ga. Rae vald on nagu paljulapseline pere, nagu ütles endine abivallavanem Priit Põldmäe – 52% meie valla elanikkonnast on alla 18 aasta vanad. Riigilt me aga toetust ei saa – oleme liiga rikkad! Nii et peame ikka oma jõududega nende tulekahjude kustutamise kõrvalt hakkama saama. Aga paljulapselised pered ongi tugevamad, seal tehaksegi asju hoopis teiste vahenditega. Nt Saue ja Viimsi vallaga me oleme rahvaarvult hästi sarnased, aga kui Viimsis ja Sauel on 950-960 lasteaiakohta, siis meil on 1850.

Üks võimalus seda massilist sisserännet peatada on see, et me paneme põhja piirkonnas aastaks ajaks kõik seisma – külmutame, ei menetle ühtegi asja edasi. See aastane moment annaks võimaluse reaalsusse tagasi jõuda. Kriitiline pööre valla elanikkonna kiires kasvus tuli juba aastal 2012, ja praeguseks oleme situatsioonis, kus me ei saa rahulikult planeerida – me kustutame kogu aeg aina tulekahjusid, aga kui sa tuld kustutad, siis sul ei ole aega vaadata, mis mujal toimub. Ja ühe tulekahju asemel on meil neid mitu. Kui kuidagi jõuaks sinnamaale, et vallas toimuv oleks stabiilne, et kui need kinnisvaraarendused, mis just elamuarendust puudutab, liiguks natuke lõuna poole …

Näiteks kui Peetri piirkonnas on ühe sotsiaalse ühiku hind arendajale 4500 eurot, mida peagi on ka plaanis tõsta (üks sotsiaalne ühik = üks eluruum), siis möödunud aastal võtsime vastu otsuse, et Vaida piirkonnas, kuhu pole kümne aasta jooksul ühtki arendust tekkinud, on see tasu null. Üks ettevõte on sinna täna juba väga põhjalikult planeeringut tegemas ja valmis seda riski võtma, et arendada piirkonnas välja 100+ elamispinda – plaanid on sealmaal, et peetakse kõnelusi juba ka kooli ja kogukonnaga, aga see on siiski suur risk. Kinnisvaras on ju lihtne eksida.

Vaida koolis on õpilaste arv viie aastaga 100-lt 150-le tõusnud – see on kolmandik! 4-5 aastat tagasi oli Vaidas veel kortereidki saada, täna neid enam pole. Lasteaed on tehtud väga hästi korda, samuti pood jne. Ja Vaida asub ka linnast mõistlikul kaugusel. Ma ise usun selle koha potentsiaali – see on maakoht ja ehk mõneks ajaks siiski veel jääb selleks. Võrreldes Peetriga on seal rahu. Vaida koolis käib Peetri kõige kuumemast piirkonnast umbes viis-kuus last.

Kogukond ei saagi tekkida viie aastaga, see tekib mõnikord 20 aastaga ja seda kujundavadki inimesed, kes sinna tulnud on. Peetri piirkonna elanikkond eristub keskmisest Rae valla elanikust. Peamiselt on tegemist noorte peredega, kes on pangalaenuga endale kodu soetanud ning peavad nüüd seda laenu tagasi teenima, elatakse endiselt pealinna tempos ja suurte ootustega ning pigem ei olda kogukonda sulandunud. Oluline on ka identiteedi küsimus. Ma arvan, et kui täna seal piirkonnas küsitlus korraldada, identifitseerivad paljud end tallinlastena. Aga see on hoopis teine asi! Sageli kohtab suhtumist, kus inimene tahab kõike nipsust saada. Tulin ehitusplatsile elama, aga mis mõttes mul auto kogu aeg porine on. Samas ju kõrvalmaja alles ehitatakse, seal sõidab rasketehnika, õhtuti tee puhastatakse … pole ju mõistlik nõuda vallalt autopesukompensatsiooni.

Rae vald on omapärane selle poolest, et meil on ühine piir Tallinna kesklinnaga. Tegelikult on inimene võib-olla Põlvast tulnud, aasta Tallinnas elanud, panga jaoks „söödavaks” saanud ja siis siia elama asunud. Ta ise on küll päris maalt tulnud, aga siin kujutab ette, et ta on linnas, imestades, et kuidas buss ei käi otse ukse eest. Ja kui buss tuleb, siis teda hakkab häirima, et buss pidurdab kriginal just tema akna all. Ta on nõus: „Jah, muidugi teeme trammi! Oot, aga kust see tramm sõitma hakkab? Ei noh, tramm tulgu küll, aga mitte minu maja juurest!” Kust see tramm siis sõitma peaks? Mõistlik oleks ikkagi sõita seal, kus on suured majad ja rohkem elanikke, mitte üksikute väikeste madalate majade vahel.

Sellisel inimesel on igasuguse lahenduse jaoks probleem välja pakkuda. Kui teha talle ettepanek ka ise millestki osa võtta ja panustada, siis teatab ta, et on maksumaksja, tehtagu midagi tema heaks. Suhtumine ongi sageli selline, et „Mina tulin!”, aga mitte, et „Mina tulin, kuidas ma omalt poolt aidata ja panustada saan?”, vaid „Mina tulin, tehke midagi ja olge minu jaoks olemas!” Peetri piirkonnas on kahtlemata väga palju toredaid ja asjalikke inimesi, ka on seal kõige suurem kontsentratsioon kakskeelseid peresid.

Inimesed peavad aru saama, et vald ei ole ega saa kunagi olema linnaga identne. Enne elukoha valikut peab endale plussid ja miinused selgeks tegema, kas eelistatakse pigem linnalist või maalist elukeskkonda. Kahjuks ei saa võrrelda Rae valla omadega ei Tallinna jõulukaunistusi, bussiliiklust, meelelahutusasutuste arvu ega muud säärast.

Mulle väga meeldib meie kõige uuem küla Uuesalu – selle küla ülesehitus ja kogukond on justkui kaasaegne. Me käisime Rae valla 155. sünnipäeva puhul külast külla, tegime koos sporti ja kontserte ja tulevärki ja selle käigus jäi silma, kuidas kogukonnad üksteisest erinevad. Uuesalu ongi nagu tervik – nad said ka värskelt turvalisuse auhinna ja Uuesalu külaselts sai hiljuti tunnustatud kui enim siseturvalisusesse panustav kogukond. Selle küla filosoofia on kõik kuidagi arendaja algatatud. Vana tiigikoht on täna korda tehtud, kogukond ise on ujumiskoha puhtaks teinud, hoolitsenud ohutuse eest. Mida Peetrist eemale, seda rohkem on kogukonna tunnet näha, Kurnast ma üldse ei räägigi, seal tehakse samuti asju südamega nagu Uuesaluski. Peetri külaseltsile on antud veski kasutada, kuid see pole justkui käima läinud siiski. Aga muidugi on ka Peetris ettevõtlikke inimesi, kes üritavad ja proovivad oma asju teha.

2023. aasta eelarves on selle edasiarendamiseks raha ette nähtud. Täna me projekteerime. Spekuleeritakse, kas selle vallavalitsuse ajal ehk siis nelja aasta jooksul saab see valmis. No ei saa, aga kui me täna ei planeeri, siis oleme kinnisvaraarendajale varsti tühi koht. Mida varem me selle transpordikoridori sinna teeme – olgu see siis tramm või hõljuk –, seda parem. Me ei saa ilma Tallinnata neid asju teha ja Tallinna filosoofias on viimase kümne aasta jooksul väga suured muudatused toimunud.

Väga! Tallinn on avalikult mõista andnud, et kui nad trammi teemat üldse kellegagi arutavad, siis Rae on esimene. Tramm on toodud täna lennujaama, see on kõige loogilisem jätk. Koostöö Tallinnaga ükskõik mis valdkonnas – transport, haridus – on suurepärane.

Lisaks liigume selles suunas, et Harjumaal on ka omavalitsused hakanud väga palju omavahel koostööd tegema. Kas või näiteks erivajadustega laste kompetentsikeskuse rajamine, mis sisaldaks tulevikus lasteaeda, kooli, tööks ettevalmistust jne. Kool rajatakse Rae külla ja selle ehitus peaks algama 2023. aastal, mis taas tähendab seda, et me justkui peaksime jälle kahte kooli korraga ehitama. Vahva on ju ehitada, aga see on teistpidi jällegi ülim koormus, millega vald peab hakkama saama. Aga koos tehes saab parema asja ning me oleme kaasanud Kose, Raasiku, Kiili ja Jõelähtme vallad.

Kui rääkida tööstusparkide piirkondadest, siis eelistatud on kindlalt need kohad, kust raudtee läbi läheb, ja Rae vallas on Lagedi areng selles suhtes hea näide: uued mugavad rongid … see on ju sisuliselt tramm! Lagedi piirkonna kinnisvara arengu võib kindlalt rongiühenduse arvele kirjutada. Ühendus kesklinnaga on kiire ja mugav, nende arengute juures räägime me ikka juba rohepöördest. Lagedi rongijaama juures on autod, mis ei ole Tallinnas. Ka meie enda rattaparklad on alatasa hõivatud – inimesed tulevad, istuvad siit bussi peale ja lähevad linna.

Viimasel ajal räägitakse palju ka päikeseparkide rajamisest. Terve Rae vald on päikesepark! Enamikul meie logistikakeskustel, lao- ja tootmishoonetel on 50-60-100 kilo päikesepaneele katusel. Ma olen mõelnud, aga pole veel jõudnud selleni, et paluda ehitusosakonnal kokku arvutada, kui palju seda pinda täna on. Öeldakse, et Saku on õllepealinn – Rae vald võiks lisaks nurgakivi- ja sarikapealinnale olla vabalt ka päikesepealinn!

Veel tööstusest. Ma käisin eile robotlauda avamisel – see asub Pajupeal, 15 minuti autosõidu kaugusel Raekoja platsist. Ma ei tea, kas on ühtki teist sellist kohta linna valgalal, aga see on väärtus! Lehmad tulevad, nad võtavad ise lüpsiks järjekorda, neid kaalutakse enne ja pärast lüpsi, mõõdetakse piima kogust, sügatakse selg ära, antakse vitamiini … me ju räägime kogu aeg rohepöördest, transpordist, ühistranspordist, kuidas vähendada autostumist jne. Kui me sellest täna rääkima ei hakka, siis võib-olla ongi hilja, aga täna rääkima hakata ja homme tulemust oodata – see on samuti utoopia.

Eelmise majanduskriisi ajal oli olukordi, kus arendaja kadus ära, poolikud asjad osteti üles, kohustused kaasa ei tulnud jne, valitses korralik segadus. Kui keegi oleks siis, aastal 2008-2009 öelnud, et aastal 2021 on asjad niimoodi, ja kui keegi oleks teda veel uskunud ka, siis meil olekski ehk paljud asjad teistpidi.

Rae vallas on nii, et töökoht tekib enne, inimene hakkab kusagilt mujalt siia tööle käima, saab aru, et Rae vallas on mugav elada, ja siis ta kolib siia elama – ta tuleb siia n-ö töö sabas, mitte vastupidi, nagu võiks arvata.

Ja nüüd oleme lõpuks olukorras, kus on vaja ehitada ka uus vallamaja, et inimesi inspireerivas keskkonnas teenindada ja et töötajatel oleks meeldiv töökeskkond – praegu me olemegi planeerimas uut vallamaja. Me oleme ümbritsevatest valdadest ainus, kes on investeerinud ainult koolidesse-lasteaedadesse, aga kelle vallamaja üle ei saa väga uhke olla. Ilmselgelt soovime, et uus vallamaja oleks keskkonnasäästlik ja kaasaegne ning annaks edasi neid väärtusi, mille nimel me kolleegidega igapäevaselt töötame. Ma ise olen välja öelnud, et betooni oleme panustanud küll, nüüd võiks inimestesse panustada, aga inimestesse panustamine ei tähenda ju ometi seda, et tõstetakse vaid palka. Meil jääb igal aastal puudu umbes 50 haridustöötajat. Praegu toimuva palgaralliga me päriselt kaasa minna ei suuda, aga selle puudujäägi kompenseerib osalt ka töökeskkond. Praeguseks oleme me korda teinud kõik koolid – ka vanad koolid. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks kinnisvaraarendaja ikkagi tahab siia tulla.

Esiteks on muidugi sotsiaalse ühiku tasu, teiseks ehitab arendaja esmalt valmis vajaliku ümbritseva taristu – tänavad, kergliiklusteed ja muu –, siis saab alles ehitusloa. Õnneks igasugu imelikud arendajad on tänaseks ära kadunud. Eks äris on ikka nii, et mida vähem kulusid, seda rohkem tulu, nii püütaksegi optimeerida, aga see optimeerimine ei saa tulla selle arvelt, et inimene tuleb siia elama ja siis avastab, mis kõik puudu on, aga selleks ajaks on arendaja oma asja valmis teinud ja asjad kokku pakkinud, see peab olema arendaja kas või sotsiaalse garantii vastutus – see peab olema. Praegu on üsna kindel, et me seda sotsiaalse tasu määra tõstame. Peaks olema kõigile arusaadav, et see ei saagi muud moodi olla – praegu me võtame laenu selleks, et lasteaedu ehitada.

Ilus oleks see, kui arendaja looks ka mingit väärtust. Võtame või selle, kuidas me Kurna pargi oleme korda teinud … ühel hetkel oli seal IKEA, kes panustas kogukonda ja tegi Kurna tee äärde uue suure pargi. Või näiteks ABB – neil on kohe ettevõtte filosoofiasse sisse kirjutatud, et nad panustavad kogukonda. Kommivabrik Kalev kinkis Rae vallale oma 215. sünnipäeva puhul 215 tamme – 60 läksid Kurna parki, ülejäänud külaseltsidele. Lasteriiete tootja Lenne rajab omal algatusel riigigümnaasiumi ja päästekeskuse kõrvale oma kulu ja kirjadega 18 väljakuga sulgpallihalli – müts maha! Spot of Tallinn tekkis samamoodi, aga praeguseks see kahjuks vindub. Kõik need ettevõtted ja ka arendajad, kes tahavad koostööd teha … see on tore. Peetri uue pargi juures on samuti arendajaga väga palju koostööd tehtud.

Eks meile heidetakse ka venitamist ette, aga meie töökoormus ja maht on võrreldes Tallinnaga ju kaks korda suurem. Tallinnas menetleb ehituslubasid sama palju inimesi, kui meil on terves majas kokku. Meil on ehitus-projekteerimislubade ja tingimuste väljastamiseks praegu tööl neli inimest ja me teeme kõik selleks, et seda saaks teha rohkem digitaalselt. Anname endast kõik, et seda menetlemisprotsessi efektiivsemaks muuta. Kindlasti on arendajaid, kes arvavad, et asjad võiks veel kiiremini käia, aga samas on ka neid, kes on varem mujal asju ajanud ja on meie menetlusega väga rahul. Pidurid on ju tihtipeale põhjendatud, kasuks tuleb oskus näha suurt plaani.