Marko Kull: meie käest altkäemaksu küsima ei tulda

Kui palju kultuurilised erinevused ja käibearusaamad mõjutavad äri kolmes Balti riigis ja mis on siin suurimateks erinevusteks?

Siinkohal tahan kiita Leedut, seal on toimunud tõsiselt positiivsed arengud, nii tehingute vormistamise ehk siis juriidilistes küsimustes kui ka inimeste poolt. Leedu ärimeeste soov ajada äri on täna kaasaegne, kokkulepped peavad ja nad on tulemusele orienteeritud. Leedu puhul võib eraldi välja tuua ka selle, et seal sa pead jõudma alati lõppomanikuni, tema on üldjuhul äris aktiivne, nad omavad arvamust ja nendega läbirääkimine on oluline.

Lätis Riia linnas konkreetsemalt siis on suhtluses ja äritegemises endiselt palju mentaliteeti, kus esialgsed hinnad ja positsioon seatakse läbirääkimiste alguses hästi kõrgele. Kui tehingule minnes on Eesti ja Leedu puhul ostja-müüa hinnaootuste erinevus umbes 10-20%, siis Lätis võib müügiootus olla vabalt isegi kuni  50% kõrgem.

Kas see avaldub ka renditurul?

Kaudsemalt, aga pigem jah. See avaldub tihti väiksematel tegijatel, kes on üsna jäigad oma positsioonis.

Kas ärikinnisvaras võib sarnaselt elukondlikule kinnisvarale öelda, et Riias on kinnisvaraturu taastumine läinud seni kõige vaevalisemalt?

Kui vaadata, milliseid hindu küsitakse, siis pigem ütleks nii, et just Läti on kõige kaugemal.  Kohaliku ettevõtja ahnus on suur ja see takistab tehinguteni jõudmist. Kui aga vaadata, milliseid tehinguid tehakse, siis ei erine see oluliselt sellest, milliste tasemetega müüakse Tallinnas või Vilniuses.

Tehingute arvu osas võib Lätis neid vähem olla küll. Seal toimub küll tehinguid ka üsna aktiivselt, aga need sünnivad rohkem kas pankade initsiatiivil või siis välismaiste investorite algatusel. Kohalike müüjate osakaal on ikka madal.

Kuidas iseloomustada riikide seadusandlusi ja koostööd kohaliku võimu ja linnavalitsustega?

Pealinnadest julgen positiivselt välja tuua Tallinna ja Vilniust. Vilniuses on projekti kooskõlastamine ja ehitusloa väljastamine tehtud elektroonseks, loodud on vastav keskkond, kuhu projektid üles pannakse ning nende menetlemine ja haldamine käibki sealtkaudu.

Läti on negatiivseim näide, menetlusprotsessid  on pikas ja keerulised, väga suur teadmatus on pidevalt õhus.

Kas asi võiks olla selles, et tuleb kellelegi ümbrikus raha maksta?

Survet ei ole, ei ole tunnetanud et ma peaks kellelegi midagi maksma. Küll aga ma saan aru, et need praktikad 100% kadunud ei ole, kindlasti on jäänud vanast ajast tegijad, kelle vahel on usaldussidemed ja võimalik et nad saavad linnast mingeid otsuseid mida mina ei suuda, aga konkreetne info mul selle kohta puudub.

Meie käest küsima ei tulda. Lätis või Leedus peetakse meid ikka pigem skandinaavlasteks, kus korrektsus ja läbipaistvus on olulised.