Pere: Eestis koolitatakse liiga palju arhitekte, liiga vähe insenere

Arhitektuur ei ole esteetika. Arhitektuuri ja arhitekti ülesanne kätkeb endas nii hoonet, avalikku ruumi, selle kasutusfunktsioone, mahtu ja materjale, asukohta, ehituse ja ülalpidamise tehnoloogiaid, minimaalset keskkonnajälge, hoone põhjustatud liikuvus, selle suhe looduslikku ja ehitatud ümbritsevasse keskkonda, rääkimata selle ühiskondlikust mõjust. Viimane saab tähendada näiteks korterite suurust, kas need on ja millise mehhanismiga turuhinnast odavama üürihinnaga korterid. Krulli kvartali ja Hundipea arendajad räägivad näiteks vajadusest saada erineva tausta ja sissetulekuga elanikke, et elu käima tõmmata. Et oleks linn.

Muidugi on meie turul turusolkijaid, kes toodavad odavat rämpsu, ei pea tähtaaegadest kinni või ei ole Eesti Arhitektide Liidu liikmed. Meil on ka väga halbu tellijaid, kes puuduliku kasvatuse tõttu ei oska kuulata endast haritumaid inimesi või kes ajavad iga ruutmeetriga taga netokasumit mõistmata, et suurem investeering ja vabamad käed projekteerimisfaasis võivad neile tuua kaasa suurema kasumi.

Rakvere näide on hiljutisim kõnekas näide: kesklinn jooksis tühjaks, sest linna serva rajati kaubanduskeskus. See oli esimene kohutav viga, mida otsustajad tegid. Mis sest, et seda viga on aastakümneid mujal tehtud ning 1990ndatest on arhitektid soovitanud hoiduda kõikidest nendest vigadest nagu valglinnastumine ning kaasnev autostumine. Ostukeskuse hinnad on odavad, aga tänavad ja linnakeskused on poolsurnud.

Rakvere teeb nüüd uue vea. Linnavalitsus ignoreeris üldplaneeringu nõuet korraldada kesklinnas avalik arhitektuurivõistlus! See on omavalitsuse kohustus. Nüüd me ei saagi teada, mis on parim lahendus. See on iga võistluse mõte.

Nii soovibki Rakvere linnavõim linna keskusse rajada täieliku rämpsruumi. Kus arhitektuur on näotu, parkimiskohti on vaat et rohkem kui hoonet ise. Keskusest saabki parkla.

Miks rikkuda Rakvere lõplikult ära? Kui teha targalt, saaks arendaja rohkem ehitada, linn veelgi tihedamaks ning linn rohkem elu ja maksutulu.

“Ehituse teekaardis 2040” soovitasime tuua süsinikuneutraalse ehituse riiklikesse õppekavadesse ülikoolides. Teen Riigikogus tööd selle nimel, et aastast 2025-2026 oleks uutel hoonetel süsinikujälje mõõtmise kohustus ning piirangud. Selle jaoks on vaja oskusi. Ja seda mujal Euroopas juba osatakse ning on kohustuslik.

Juba praegu on arvestatav risk, et arhitektid hakkavad erialase tööta jääma. Üks osa lahendusest on minna omavalitsustesse tööle arhitektiks. 2023. aastal on väga palju omavalitsusi, kus pole ühtegi (maastiku)arhitekti haridusega palgal mistahes positsioonil. Ka vastav töökoht on ametnike struktuurist kaotatud.“Ehituse teekaardis 2040” soovitame omavalitsustel palgata peaarhitekti ning laiendada valla planeerimismeeskonda. Vähesed soovivad kas vähese palga või ebaatraktiivsete väljavaadete pärast: kas ja kes arhitekti seal kuulaks, mis tal teha oleks võimalik? Kuna arhitektidest omavalitsustes puudus on, siis valdadel tuleb midagi muuta, et neile tahetaks tulla. Probleem on valdades ja linnades.

Regionaal-ja põllumajandusministeeriumis on väljatöötamisel KOVide tuleviku mudel. Seal pole kohta l ruumispetsialistil ja -pädevusel. Miks? Sest tulekul on MaRu. Aga MaRu annab nõu. Omavalitsustes peab, peab, peab olema palgal arhitekt või mitu, mitte ruumihariduseta menetlejad.

Linnaplaneerimise ehk ruumiloomega on Eestis ettevalmistus hea. Mõtlen eeskätt Eesti Kunstiakadeemiale. Ruumiloome on töö terviku ja suure pildiga. Sellega seonduvad aga ka näiteks geograafia ja majandusteadused. Oluline ja keskne peab olema, eriti kutsestandardist rääkides, ruumiloome haridus.

Haridusest rääkides on takistus aga teine. Meie ühiskonnas on praktiliselt olematu ruumiharidus ning see on postsovetliku ühiskonna ilming. Arhitektid on kunstnikud, see on tagurlik idaeuroopalik suhtumine. Ikka ja jälle kostub “teevad endale monumenti” jutt. See on sama, mis legend nälgivast ja külmetavast kunstnikust. See on arusaadav, ilus ja täiesti asjatundmatu, sõnaga debiilne jutt.

Sellel suhtumisel on praktilised tagajärjed. Näiteks valglinnastumine, mida me näeme trendina 1990ndatest alates terves Ida-Euroopas. Trendi “peaarhitektiks” on mõistuse ja/või julguseta vald, kes lubab arendajal teha ükskõik mida. Arendagu, aga mitte läbimõtlemata funktsioonidega asju valesse kohta, mis pärast tekitavad kõigile probleeme. Alates 2010ndatest on kõikjal peale Ida-Euroopa hakanud kesklinnad tihedamaks muutuma, ühiskonnad linnastuvad. ( Euroopa Keskkonnaagentuur, 2023 ). Nüüd oleme meiegi sealmaal. Inimesed tahavad linnaelu.