Pesa on igas mõttes kaasaegne turvakodu

Tänava poolt paistab uus turvakeskuse hoone pigem range ja minimalistlik, kuid see mulje on petlik. Välisukse tagant hakkab pihta hoopis teistsugune - väike ja soe - maailm. See maja pole turvakeskuseks kohandatud, vaid turvakeskuseks projekteeritud ning ehitatud.

“Traumade ja turvatunde teemaga tegeletakse arhitektuuris üha rohkem ka Eestis. Arhitektuuriga kedagi otseselt tervendada ei saa, küll aga saab luua toetava ruumikogemuse,” selgitab Kaidi Põder ja täpsustab: “Arhitektuur peab kaasa aitama, et tugikeskusesse saabuval inimesel oleks seal turvaline olla, et tugikeskuse kogemus aitaks tal traumaga järgnevatel aastatel paremini hakkama saada.”

Hoone tellija, Tallinna Linnavaraameti inseneri- ja arendusosakonna arhitekti Katre Jõgeva tunnustab Kontsepti arhitektide põhjalikkust: “Selle kavandi koostamisel oli tehtud väga põhjalik taustauuring nii kasutajatele kui ka nende vajadustele. Kavandiga tutvudes oli selgelt aru saada, et arhitekt on pannud ennast kasutaja rolli ning vastavalt sellele on loodud hoone ning seda toetav keskkond.”

“Tänava poole projekteerisime teadlikult rangema ilmega fassaadi, mida pehmendavad puidust aknavarjestused ja maja enda soojas toonis värvivalik. See on poolavalik ruum, siin on ka ratta- ja autoparklad,” ütleb Põder. Koppel lisab, et nende eesmärk polnud projekteerida tsitadelli, mis ka abivajajad eemale peletaks: “Seepärast jätkuvad esimese korruse puitvarjestused kõrge ribiaia ning rattaparkla katusealusena, et oleks sujuv üleminek avalikult alalt kinnisele alale.”

Hoone jääb põhjaküljega tänava poole. “See võimaldas meil avada maja päikesele ning aeda, et luua loomuliku valguse ja roheluse koosmõjus rahustavat keskkonda,” ütleb Koppel. Põder täiendab, et nende eesmärk oli luua maja, mis koosneks mitmetest erinevat turvalist olemis- ja tegutsemisruumi pakkuvatest, kuid omavahel seotud oaasidest, mis mõjuksid kokkuvõttes inimmõõtmelisena.

“Kuna tellija oli ette andnud täpse ruumiprogrammi, otsustasime maja nii-öelda kokku voltida, et vältida näiteks pikki klaustrofoobilisi koridore. See lahendus võimaldas meil tekitada hoone keskele ühe oaasina juurde aatriumi ja teisena aeda ja päikesele avatud katuseterrassi,” põhjendab Põder maja kuju ja lisab, et see lahendus lähtub ka traumapõhise arhitektuuri põhimõtetest.

Traumapõhine arhitektuur võib kõlada kummaliselt, kuid tegelikult lähtub see täiesti põhjendatud trauma- ja ruumipsühholoogia põhimõtetega arvestamisest. Koppel omalt poolt lisab, et kuna tegu on ennekõike just laste turvakeskusega, tuli neil arvestada ka väikese inimese mõõtudega, sest lapse jaoks on kõik alati suurem kui täiskasvanu jaoks.

“Näiteks peavad ruumid andma inimesele võimaluse tunnetada kontrolli oma keskkonna üle, liikumisteed peavad olema selged ja loogilised, inimene ei tohi tunda nende vahel liikudes end eksinuna. Planeering peaks olema pigem avatud ja inimene kulgema ruumist ruumi, kui mööda pikki koridore, mida ääristavad toad,” selgitab Põder.

Põder jätkab mõttelõnga: “Samuti on väga oluline roll valgusel, eriti loomulikul valgusel. Hoones on palju päevavalgust, mis teeb ruumis viibimise mugavaks ning meeldivaks – päevavalgus on oluline inimeste vaimse ja füüsilise tervise positiivseks mõjutamiseks. Planeerisime maja nii, et sinna ei jääks pimedaid soppe, et kõik ühisalad, elutoad ja kabinetid ning nendevahelised ühendusteed saaksid päikesevalgust.”

Samuti tähendab traumapõhine arhitektuur arvestamist nii inimese omaette olemise kui ka suhtlemise vajadustega. “Istumisalad-ühisruumid planeerimise selliselt, et need toetaksid turvakodu asukate omavahelist suhtlust, aitaksid neil omavahel luua toetavat kogukonda, kuid samas pakuksid ka võimalusi seltskonnast eraldumiseks,” ütleb Koppel.

Põder lisab, et vägivalla meelevallas inimesel puudub reeglina kontroll end ümbritseva suhtes, rääkimata võimalusest olukorda ise muuta, mistõttu tähendab ühisruumide avatus turvakodu elanikele ka võimalusi erinevate alade asupaiku muuta ehk leida endas üles see tunne, et nad kontrollivad keskkonda.

Peale planeeringu koosneb keskkond ka materjalidest ja värvidest. “Meil oli vaja rõhutada planeeringusse sisse kirjutatud inimmõõtmelisust käegakatsutava ning rahustava hubasusega interjööris,” ütleb Koppel ja Põder täiendab, et kuna suured aknad avanevad maja aeda, tuli tekitada ka sujuv üleminek kahe keskkonna vahel.

Seegi on üks traumapõhise arhitektuuri tundemärke, et sise- ja välisruum suhtlevad omavahel aktiivselt, suhestumine loodusega aitab Põdra uuringute kohaselt raske emotsionaalse üleelamise läbinud inimesel paremini taastuda ning leida endas tasakaalu ning vaimujõudu edasiseks eluks.

Sidet loodusega rõhutab heleda puidu kasutamine peamise siseviimistlusmaterjalina “Sisustuselementide materjalide toonivalikul lähtusime värvipsühholoogiast, valides lisaks heledatele puidutoonidele ja nendega haakuvatele värvidele näiteks rohelist või sinist tooni sisustuselemente,” räägib Põder.

Kui hoone vormikeele määrasid traumapõhise arhitektuuri põhimõtted, siis ehitus- ja insenertehniliste lahenduste puhul said otsustajaks kaasaja ootused. “Materjale valides ning lahendusi planeerides panime läbivalt rõhku jätkusuutlikkusele,” ütleb Marit Aripmann büroost Sirkel & Mall, mis on olnud Kontsepti kauaaegne koostööpartner ja kellega tehti kõvasti koostööd ka “Pesa” projekteerimisel.

Nii on “Pesa” katusel näiteks päikesepaneelid elektrienergia tootmiseks, kuid rohelist lähenemist kohtab siin veelgi. “Katsusime kasutada võimalikult palju kohalikke ehitusmaterjale, et vältida pikkadest logistikaahelatest tingitud suurt süsinikujälge. Ning kaevetööde käigus eemaldatud pinnas läks osaliselt käiku aia vormide kujundamiseks,” ütleb Aripmann.

Maja seinad krohviti üle vandaalikindla armeeritud krohviga. “See on kordades tugevam tavalisest krohvist,” selgitab Aripmann ja lisab, et fassaadi puhul oli tähtis, et see vajaks edaspidi minimaalset hooldust. “Materjali kestvusest ja hooldusvabaduse printsiibist lähtudes on fassaadiribid ja arhitektuursed detailid lahendatud visuaalselt sooja puiduselt mõjuva alumiiniumkomposiitplaadiga.”

Sarnaselt siseruumidele on “Pesa” aed planeeritud lähtuvalt traumapõhise arhitektuuri ja kaasaegse rohelise mõtteviisi põhimõtete järgi. “Esiteks katsusime säilitada võimalikult palju krundil olnud haljastusest,” ütleb Koppel.

“Ja selle ümber kujundada kaasaegseid rohepraktikaid arvestava aia,” lisab Põder ja toob näiteks, et majaesine parkimisplats pole mitte asfalteeritud, vaid kaetud vett läbi laskva murukiviga, mis aitab tulevikus tugevate sadude korral ära hoida üleujutusi, pinna jäätumisi, täiendab põhjaveevaru ja vähendab vajadust kanalisatsiooni restkaevude järele.

Aeda planeerides arvestasid arhitektid, et see mõjuks loodusliku keskkonnana. Nii on siin niidutaimede alad, multšiga kaetud pinnad, erinevad putukakogud ning marjapõõsad ja viljapuud. “Roheline keskkond aitab lõõgastuda, vähendab stressitaset, parandab tuju ja keskendumisvõimet. Lisaks otsesele kasule vaimsele ja füüsilisele tervisele aitab rohelus – puud ja põõsad - puhastada õhku ja vähendada tänavalt tulevat müra. Jällegi - traumapõhise arhitektuuri printsiibid,” ütleb Põder.

Vaata ka kontsept.ee ja sma.ee