Juurdepääsutee saab tekitada sundvaldusega

Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati maid ja talusid tagastama õigusjärgsetele omanikele – seda tuli teha kiiresti, et maa ei oleks peremeheta. Nii maa tagastamisel kui ka erastamisel mõõdistas maamõõtja piiri, määras kõlvikud ja koostas maatüki plaani. Maaüksusi moodustati ka plaanimaterjali alusel ilma maa mõõtmist läbi viimata. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab Maa-ametil kasutada erinevaid andmeallikaid ja nende andmete alusel on juba Maa-ametil õigus määrata maatüki piirid, looduslik seisund ja pindala. See võimaldab lihtsalt, kiirelt ja odavalt läbi viia vajalikke maatoiminguid ja sellega toetada kinnisavara käivet.

Mõni aeg tagasi helistas mulle üks muhe Raplamaa mees. Ta oli oma perele 2000 aastate alguses kodu ostnud sellisesse asukohta, kus osa juurepääsu teest jääb naabrimehe maale. Naaber on lubanud lahkelt teed kasutada ja kuna see on ainuke juurdepääs tema kodule. Samas muretses ta, et kas ta ka siis saab kodule ligi, kui maa otsustatakse müüa. Ta oli lugenud uudist, et maa-asju saab nüüd lihtsamini ajad ja uuris, kas need muudatused aitavad seljatada ka tema muret.

Selgitasin talle kahte võimalust, kuidas tema probleemi saab lahendada. Nimelt muutub selle aasta jooksul võimalikuks maatüki osaline mõõdistamine, mis varem ei olnud võimalik. See tähendab, et maatoimingute tegemisel ei pea maamõõtja mõõdistama enam kogu maatükki, vaid üksnes muudetavat piirilõiku. Osaline mõõdistamine aitab lahendada praktilise elu probleeme, näiteks kui naabrid soovivad muuta omavahelist piiri, et saavutada otstarbekam maakasutus või kus tegelik maakasutus ja ametlik piir ei lähegi omavahel kokku. Samuti aitab parandada maareformi läbiviimsel tekkinud vigu.

Raplamaa mees uuris, et kust otsast ta asja ajama peaks hakkama. Ütlesin, et kõige tähtsam on teeküsimus läbi rääkida naabrimehega. Ta kinnitas, et naabrimees on mõistlik ja saab tema murest aru. Selgitasin edasi, et piiride muutmiseks tuleb pöörduda maamõõtja poole, kes koostab maakorralduskava. Sellele märgitakse olemasolevad ja soovitud uued maaüksuse piirid. Maaomanikud kooskõlastavad piiride muutmise kohaliku omavalitsuse ja Maa-ametiga ning tellivad vajadusel mõõdistamise. Mõõdistusandmete alusel määrab Maa-amet maatükkide piirid ja pindalad. Maaomanikud arveldavad hüvitised omavahel ja selleks ei pea pöörduma notari poole. Maakataster registreerib uued katastriüksused ja esitab maaomanike tahtekohase kinnistamisavalduse. Seega on edaspidi maaomaniku jaoks maatoimingute tegemine märksa lihtsam, ei pea enam tegema samasisulisi avaldusi mitmele riiklikule registrile ega pöörduma notari poole.

Minu selgituse peale muutus mees murelikuks ja ütles, et maamõõtja maksab raha ja uuris, et kas kuidagi teisiti ei ole võimalik teeprobleemi lahendada. Tegelikul on ka üks teine võimalus. Nimelt jõustus eelmise aasta 1. juulil kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, kus on uuendatud senist sundvalduse regulatsiooni.

Maareformi tegemise ajal ei pööranud piisavalt tähelepanu juurdepääsuteedele. Seetõttu on aastaid juurdepääsutee küsimused vaevanud paljusid maaomanikke. Kui naabrid saavad hästi läbi, siis lepivad nad tee kasutamise osas kokku notari juures ja see kantakse kinnistusraamatusse. Kui aga kokkulepet ei saavutata, siis on ilma juurdepääsuta maaomanikul õigus minna seda nõudma kohtu kaudu. See on aga üpris kulukas ettevõtmine.

Nüüd võimaldab uuendatud sundvalduse regulatsioon kohalikul omavalitsusel lihtsamalt määrata tee avalikuks kasutamiseks läbi sundavalduse seadmise. Sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks kohaliku omavalitsuse otsusega ja kõigile tehakse tee avalik kasutus nähtavaks maakatastri kaardirakenduse kaudu geoportaalis. Sundvaldus on soodsam maaomanikule, kuna ta ei pea siis maksma notaritasu. Sundvaldust eratee avalikuks kasutamiseks saab seada nii siis kui teealuse maa omaniku on sellega nõus kui ka siis, kui ta nõus ei ole. Lisaks on sundvalduse eeliseks see, et seda saab seada ühe otsusega kogu tee lõikes mitmetele kinnisasjadele korraga. Seega soovitasin tal pöörduda valla poole, et leida parim lahendus selleks, et tal oleks alati õigus juurdepääsuteed kasutada.

Maatoimingu läbiviimise üheks eelduseks on see, et maa piirid oleksid katastris kajastatud võimalikult ajakohaselt ja oleksid vastavuses piiridega looduses. Samuti on tähtis, et katastrikaardil kajastuks tegelik looduslik seisund ehk et oleks õige teave selle kohta, kui suure osa maatükist katab õuemaa, metsamaa, haritav maa, looduslik rohumaa või muu maa.

Täna on lihtsustatud maatoiminguteks eeldused olemas nii mõõdistustehnika ja aluskaardi täpsuse kui ka infotehnoloogiliste võimaluste näol. Nii võttiski Maa-amet uuest aastast kasutusele oluliselt täpsemad alusandmed. Sama piiripunkti kohta erinevate maatükkide vormistamisest ja mõõdistamisest kogutud andmed, mis võisid erineda lubatud vea piires, viidi omavahel kokku. Samuti viidi loodusobjektil kulgevad piirid vastavusse aluskaardiga. Piiriandmete kokku viimisega võisid muutuda piiripunkti koordinaadid ja sellest tulenevalt muutus vähesel määral ka maatüki pindala maakatastris ja kinnistusraamatus. Oluline on rõhutada, et seejuures ei muutu piir looduses ja muudatused tehakse registri korrastamise eesmärgil. Samuti kaasajastati maatüki kõlvikute andmed, mis edaspidi määratakse kõige uuema kaardi põhjal. Andmed muutuvad täpsemaks, mille kaudu ka maatüki asukoht on looduses üheselt määratletav.

Eestis on maa- ja omandiandmete pidamiseks kahe registri põhine süsteem – õiguslikku tähendust omav omandiandmete register ehk kinnistusraamat ja tehniline, maatüki andmeid pidav register ehk maakataster. Kinnistusraamat saab andmed maatüki sihtotstarbe, asukoha ja pindala kohta maakatastri pidajalt ehk Maa-ametilt. Seega maakatastri andmete korrastamise tulemusel muutuvad täpsemaks ka kinnistusraamatus olevad maatüki andmed. Uued andmed on kantud ka kinnistusraamatusse. Selleks, et tagada andmete ühetaolisus mõlemas registris, kontrollitakse veel kahe registri vahelisi andmeid võrdlemise teel.

Kaasajatatud andmed võimaldavad sobivate alusandmete korral läbi viia maakorraldust elektrooniliselt, ilma maa mõõdistuseta. Juhul kui uusi piire ei ole vaja looduses üldse tähistada, on Maa-ametil õigus maatükkide ise liita ja jagada ning see aitab maaomanikul asja kiiremini ajada ning kulusid kokku hoida.