Maakler: sakslased on küll pururikkad, aga kodu nad ei oma

Kinnisvaraga on alati kaasnenud teatud kohustused riigi ees. Esimese asjana on siin tavaks nimetata maksude tasustamist. Omanike õnneks ei eksisteeri Eesti Vabariigis senini kinnisvaramaksu sellises tähenduses nagu seda tuntakse mitmetes arenenud riikides. Meie riik piirdub siin maamaksuga, mis on eriti elamukinnisvara omanikele tunduvalt kergemini talutav, pealegi on siin mitmeid soodustusi.

Teiselt poolt nõuab riik omanikelt mitmeid tegevusi ja seab mitmesuguseid piiranguid vara kasutamisele. Üheks näiteks oleks kinnistuga külgnevate avalike kõnniteede puhastamine vm avaliku ruumi korrashoiu nõue. Nõudeid on muidki – ehitis peab olema korras ega tohi endast kujutada ohtu ei omanikule ega naabritele, ka krunt peab olema korrastatud (mõnel pool on kohaliku võimu korraldusega kehtestatud isegi muruplatsil kasvava rohu kõrgus) ja vastama nii ohutus- kui esteetilistele nõuetele). Peab olema tagatud päästetehnika juurdepääs igal aastaajal ja iga ilmaga jne.

Lisaks neile üldistele nõuetele kehtivad tunduvalt rangemad nõuded ja piirangud mitmesugustel kaitsealadel.

Kinnisvara pakub võimalusi

Eeltoodud ebamugavusi hüvitavad aga mitmed kinnisvara omamisega seotud võimalused.

Alustada võiks juba sellest, et omal pinnal elav või äri ajav kodanik on oma otsustes tunduvalt vabam ja sõltumatum igat tüüpi üürnikest ja rentnikest. Omanikuks saamine vabastab meid vastutusest omaniku ees.

Ja seda omandit, mida omanik isikliku elu korraldamiseks ei vaja saab alati kasutada tulu saamiseks . Elamispinda saab välja üürida. Linnades teenib korter oma ostuhinna tasa mõne aastaga. Küll kaasnevad selle tegevusega mitmesugused kulutused ja riskid – tuleb ette mitmesuguseid remonte, erinevalt omaniku poolt isiklikult kasutatavast ei ole need pinnad maamaksust vabastatud, üürnik võib vara kahjustada ja/või osutuda maksejõuetuks. Seadusandlus on võimalike arusaamatuste korral siin pigem üürniku kui omaniku poolt. Ka kodaniku omandis olevad mitteeluruumid võivad talle tuua märkimisväärset renditulu. Äriklientide nõuded võivad olla eraisikute omadest kõrgemad, samas on nad üldjuhul asjaajamises konkreetsemad ja usaldusväärsemad.

Põllumaad saab rendile anda igal juhul, nõudlus ületab pakkumist ja hinnad on mõne viimase aasta jooksul tõusnud mitmekordseks. Vara tootlus on siin mitu korda väiksem kui elamispinna väljaüürimisel või äriruumide rentimisel, aga ka riskid on väiksemad.

Parimaks täiendavaks pensionisambaks peaksin põllumaa rendina ja kaitsealuste alade toetustena laekuvaid sissetulekuid, sest need ei nõua vanemalt või muidu vähem aktiivsemalt kodanikult täiendavaid pingutusi. Kui aga energiat ja oskusi jätkub võib tegelda ka üüri- ja rendimajandusega, kus nii võimalik tulu kui ka riskid on suhteliselt suuremad.

Kinnisvaral kui investeeringul on võrreldes pensionifondidega üks oluline eelis. Sarnaselt pensionifondiga tagab see regulaarse lisasissetuleku. Aga erinevalt pensionifondist, mis lõpuks “ära kulub” säilib vara ise tervikuna ja läheb sellisena üle pärijatele.

Kinnisvara omamine annab inimesele veel midagi, mis pole otseselt rahas mõõdetav. Kellele kuulub ükskõik kui väike tükk maad (aga seda ju kinnisvara eelkõige on), sellele kuulub ka tükikene meie koduplaneedist. See on uhke tunne, mis pole millegagi võrreldav. Siin väärib meie rahvas Euroopa taustal esiletõstmist. Kui suurem osa eestlastest on oma kodu omanikud, siis elutseb enamus meiega võrreldes pururikastest sakslastest üüripinnal.

Pikemat arvamuslugu kinnisvaraomaniku kohustustest ja rõõmudest saab lugeda adaur.ee vahendusel.

 

 

Autor: Arvo Kreegipuu